kuidas see küll juhtuda sai!?

Kuidas ma suutsin nüüd kuskilt mingi pisiku endale sebida, et köha, kerge nohu ja uimane tunne nii hoobist üks päev kohale jõudsid! ilma hoiatamata!!! igatahes jah, ega's muud üle jäänudki kui köök, tee, mesi x 6:) eile õhtul käisin veel vanaema juures ka korra, andis mulle paratsetamooli ja meega teed (veel) ja õhtul käisin veel läbi valveapteegist kust sai võetud väike xymelin ja coldrex. Loodame, et aitab.. st. peab aitama, sest laupäeval on TAM'i maskiball ja selleks tuleb vormis olla. Täna peale proovi hakkame koorivendadega oma etteastet läbi katsetama, mis meil seal teha tuleb ja noh, kostüümidest ma parem ei räägi.. ehk näete pilte kunagi:D

kusjuures ma arvasin, et ketsid on kõrgemad kui nad prismas olid ja noh nendest jalanumbritest ma ei räägigi. Nr. 47 kets oli minu 45 kinga kõrval nagu mingi koerapoeg. ja noh, igasugused sellised anomaaliad, aga kuskilt peab leidma. Mul laupäevaks ju vaja;)

üleeile sain siis teada, et onutütar ootab last. Küsiti mu käest lihtsalt, et kas ma mingi aeg põlva ka satun, mille peale vastasin, et ei oska lubada. Siis tuli küsimus, et aga augustis tite varbaid ikka kastma tuled eks?:O ja siis oli palju küsimärke:) ei, lahe tegelikult!:) nii see elu käib eksole..

hea värk küll eks:D

toimus järjekordne Case Kendra:) kuigi seekord jäi see veits lühikeseks, kuna ühistu esimees otsustas helistada ja peo lõpetada, nii need 30 inimest ennast välja ajasidki.. aga ei midagi, tõnn tuli järgi koos oti ja j2nxziga ja käisime räägus ja õnneks viskasid nad mind ühikasse;):D

asdasdasdasdasd .. laululaager oli ka lahe:D

äge, mis?

vahest võiks omada täitsa sellist võimet, et kuulda mida need naised mõtlevad.. või aru saada, miks tehakse ühte või teist asja.. saa nüüd aru eks:D selles mõttes, et ma ei hammusta.. ma hästi natuke läksin kurvaks praegu.. sest ma ei mõista, ma lihtsalt ei mõista.. anna andeks eks.

teine asi .. eile sai kommenteeritud Minni blogi teemal, et mul on hea meel ta üle.. (lugesin üle hulga aja blogi ja ta tõesti paistis õnnelik olevat.. ) ja värki ja siis ta kirjutas vastu, et ta arvab, et see kõlas kuidagi ebausutavalt..!! MISMÕTTES NAGU!!??? kas ma tõesti ei või ilusaid asju öelda vahest? ju siis ... mida iganes ühesõnaga.. enam ei tee!

i'm too tired for this shit:D

polegi ammu siia sattunud..:P

ohjah.. mis siis kõik vahepeal juhtunud on. Raske on kuskilt alustada tegelikult. tegelikult ma isegi ei mäleta kust pooleli jäi.. mingi ülevalt naabrite lärm vist oli (ei viitsi back nuppu vajutada, et uuesti pealkirja ja esimest 2'te rida kirjutama hakata:P) igatahes, neiu Siljaga läks nii nagu läks.. mis seal ikka. Ju me siis olime nii erinevad või midagi. Las see nüüd olla.

Tegelikult ainuke asi mis mind praegu häirib ongi see kolimise värk. Kuidagi raske on siit kodust ära minna, kus ma terve oma elu elanud olen.. TERVE oma ELU! Samas mul ei ole midagi selle vastu, et ma saan üksi elada, kuigi kohati võib päris igav olla, aga noh.. küll see üle läheb. peab lihtsalt piisavalt huvitavaid tegevusi leidma.. mõtlesin näiteks, et peaks vahelduseks mõne suure puzzle ostma ja kokku panema.. mul siin üks seina peal on.. raamitud ja puha, hästi kena on.. palmid ja värk:) aga jah.. esialgu lähen Miku juurde tipi ühikasse.. tal seal üks voodikoht vaba:) saab nii kaua aega seal veeta kuni üürikas vabaneb, mis on siis umbes paari nädala pärast.

Muide, tegelikult on veel midagi mis mind häirib. Ma ei oskagi täpselt öelda kas see on konkreetselt isa käitumine või on see tingitud üldisest olukorrast praegu, või on see mingi lapsepõlve trauma niiöelda. Selles mõttes, et mul on näiteks kade meel kui ma kuulen mingilt sõbralt näiteks, et ohh... ma isaga tegin seda jne.. mul nagu ei olnud isaga selliseid aegu, kus ta täiega oleks mind toetanud või mingi hobi juures aidanud ja nii öelda seda motivatsiooni aidanud. Põhikooli ajast on meeles ainult see, et kui oli klassivanemate kooosolek, siis oli paha päev, sest ma teadsin, et kui ta sealt tuleb (jah, ta käis seal iga kord) siis ma saan jälle millegi eest pähe.. masendav. ja samas.. kui tuli keskkooli lõpp, siis kadus huvi minu tegemiste vastu täielikult. Ta oli küll rõõmus, et ma kõrgkooli sisse sain, aga noh.. mul on millegipärast selline tunne, et kohati on tal täiesti savi. Eriti peale seda kui ta endale uue naise leidus, kellele ta enamus tähelepanust koondab. Samas arusaadav, samas mitte. Kas näiteks see on õiglane, et kui ta emaga lahku läks kui ma 18 olin, siis ema võttis 3'ndiku korteri väärtusest, mõeldes minu peale, ja nüüd ma saan 3'ndiku sellest, mis see korter maksis 4 aastat tagasi?? ütlen, et korteri hind on tõusnud 2 kordseks. ehk siis praegusest hinnast on see summa 1/7.. Mina oma lastega niimoodi ei käituks. Lapsed on siiski edasiviiv jõud ja seega peaks olema oma vanemale KÕIGE tähtsamad. Mitte et ma raha peal väljas oleks, aga lihtsalt tundub veidike isekas tema poolt. Kuigi ta viimasel ajal on leebemaks muutunud.. näiteks kui autoga mingi probleem, siis ta nõus aitama, kuna tal seoses tööga see võimalus, mitte ei tee krimpsus nägu ette ja ei ütle, et mis jälle.. positiivne seegi vähemalt.
Okei, tunnistan, ma olen 22 ja mõned minu ealised on juba abielus ja mida iganes, omavad firmasid jne, aga no mis ma teha saan.. elu on lihtsalt selline:) Kooli kõrvalt on raske (mitte küll võimatu) varandust kokku ajada ja kohati on veidike abi vaja, kuigi tahaks täiesti ise hakkama saada, aga küll see aeg ka tuleb.. varsti

aga jah. Tegelikult mulle on alati meeldinud kui keegi tuleb msn'i ja ütleb tere.. niisama noh..;)

nüüd peaks olema kõik hetke emotsioonid kirjas.. kell on palju ja ma ei tea kas asi on selles, et ma olen siin üksi nelja seina vahel või selles, et msn on olemas, aga und eriti pole..

tervitaks siinkohal oma vanemaid (ema ja isa siis) ja kõiki sõpru, kes mul olemas on, te olete parim osa elust! ja ma ei tee nalja..